Käesoleva aasta sügistorme ikka andis oodata, kuid ega need tulemata jäänud. Neljapäeva hommikul kontrollisin igaks juhuks prognoosi ning Team Võsa kodulehekülge ja siis oli selge, et reedel tuleb suund Ristnasse võtta. Kuna Jan ja Kumari ei saanud töökohustustest vabaks, siis läksin Erlega kahekesti, oligi romantikat rohkem. Teele minnes sai ööbimine broneeritud Pihla tallu, mida julgen soovitada teistelegi. Elamine küll mingi super udupeen ei ole, aga selle eest on sõbralik pererahvas ning head moosid. Ööbimis kohta jõudsime kell 1 öösel, sellest hoolimata oli perenaine rõõmsalt vastas.
Hommik üllatas päiksepaistelise ilmaga ning ootustele vastava tugeva tuulega. Perenaiselt ostsime kaasa põldmarja ja porgandi moosi ning mõne aja pärast olimegi Ristnas - täpselt võistluse alguseks.
Tuul oli võrreldes hommikuga veelgi tõusnud ning järjest suuremad lained hakkasid randa rulluma. Otsisin Erlega parima võimaliku positsiooni võistluse jälgimiseks ning pildistamiseks ja seadsime ennast mugavalt sisse. Vaadates kuidas otse joones lainetesse söösteti, tekkis ka endal soov vette minna, kuid tõenäoliselt oleks see piirdunud abitute üritustega, sest lained olid ikka tõsised mäed. Kõrgeimad hüpped võisid küündida 5-6 meetri kõrgusele, vaatamist ja põnevust jagus kuhjaga.
Vaieldamatult on Ristna Eesti parim wave'i koht, kuid kurb on vaadata, mis moodi on imeilus koht lagastatud ning tõenäoliselt pöördumatult rikutud. See tõttu ma ei mõistagi, miks Paap Kõlaril lastakse antud kohas üldse tegutseda. Kuna me saame nautida ainult seda, mida meile Emake loodus annab - tuult ja laineid, siis peaks meie pühakohus olema suhtuda loodusesse säästlikult ja hoolivalt. Antud kohta peaks seega erilise hoolivuse ning austusega suhtuma.
-----
Pildil ...
No comments:
Post a Comment