12. juuni Kloogarand

Puhus, vähemalt päeval oli nii. Otse kontorist randa, no ikka veel puhus. Kama kokku, kumm selga, natukene kahtlane juba... Vette, trapetsisse - tuulevaikus. Nii oligi, täielik tüng. Väike lootus oli küll suur kuuene puri ära proovida, kuid emake loodus keeras hetkega tuulekraani kinni - nii kinni, et ei saanud isegi sõites randa tulla, sest vees sumbates sai kiiremini.
-----
Pildil Kloogaranna palmid

1.juuni Salmistu

No päris palju on aega mööda läinud viimaste ridade kribamisest. Vahepeal sai hoolega lohetatud ning seetõttu jäi surf ka tahaplaanile, aga nii eriti kaua vastu ei pea. Lastekaitse päeval siis puhus tublikese tuule üles. Prognoosi järgi võtsin suurema kama kaasa, kuid lõuna ajal läksin väikse nodi järgi. Ega siis enam rahu ei saanudki, kella kolmest tuli kontorist varvast lasta ning suunduda Salmistule. Kaasa sai kutsutud ka Jan ja Vidrik, hiljem liitus ka Kristiina.
Tuul puhus kirdest, nii umbes 8-11 m/s, teaks ka täpsemalt öelda, aga adrekaga läheb ju meelest tuulemõõtja välja võtta :)
Kiirelt siis kama kokku, reipal sammul vette ja ... kuradi külm oli, mingi 6 kraadi vist, nii külmas vees ei ole varem käinudki.
Esimese hooga nii kauagele kui ikka sain, pärast laksu enam veestart nii hästi ei õnnestunud. Esimest korda kogesin tuuleauke, muidu puhus nii et 5,2 oli kohati isegi palju ja siis jälle nii vähe, et ei tõmba veest välja. Päris kaua ukerdasin seal ikka, enne kui veest välja ja uuesti sooja sain. Selleks ajaks kui jalad uuesti maad puudutasid, olid Jan ja Kristiina ka kohal. Kuna läksin päris allatuult, siis tegin pika häbikõnni enne kui uuesti triibutama sai.
Otsustasin ka oma uue Angulo 7'8'' ära proovida, endalegi üllatuseks tuli päris hästi välja ja minek oli ikka hoopis teine kui Sumo 125. Palju abi oli ka välja vahetatud trapetsiaasadest, 24 sobis super hästi.
Tugev tuul, soe päike, külm vesi - hea päev oli.
-----
Pildil Jan

15.mai Püünsi

Prognoos oli hea, kuid hommik udune ja vihmane, tuul null. Eelneval päeval sai Jaanusega küll kokku lepitud, et hommikul kohe kama katusele ja töölt otse vette, aga kuna vihma sadas päris tugevasti ja nii jäigi see tegemata. Lõunaks viskas taeva selgeks ning tuul kogus jõudu, kella viieks oligi paras. Tuli siis kiirelt kama järgi minna ning suund Püünsi poole võtta. Peale viit ei ole Tallinna liiklus just eriti kiire ning kohale jõudsin alles kella seitse. Tuul oli selleks ajaks jäänud vast umbes 6-8 m/s, kuid sellest hoolimata oli tee äär autosid tihedalt täis tikitud ning vees vast kaheksa lauda või rohkem.
Millegi pärast olin jubedalt tahtmist täis ning võtsin suuna kohe Aegnale, kuid Lootsi juures sai katapult tehtud ning see järel suund tagasi võetud. Jaanuse, Priidu ja Janiga sai emotsioone jagatud, rõõmsad olid need kel kindad käes, meil Jaanusega oli külm. Jan teatas, et tagapool puhub rohkem ja et tuleb minna. Ega kohe alguses vedu ei võtnud, kuid kui juba hoog sees ja suund Aegnal, siis tuli ka mõte, et eelmise hooaja tegemata asja võiks ära teha ning esimest korda elus Aegnal käia. Kuna jalgasid aasadesse ei saanud, siis kõige lihtsamalt see retk ei läinud, kuid kohale sai jõutud ja eks oli ka hea meel selle üle. Aga siis tuli ka selguse hetk - tagasi tuleb ka minna. Presidendi maja juures tuli jälle üks katapult - põhjus jällegi selles, et jalad ei olnud aasas - ning kuna tuul oli nõrgem, siis veestart ka enam nii lihtsalt ei tulnud. Pärast tõsist pusimist õnnestus kuidagi lauale saada, ning uue kukumise vältimiseks sai päris rahulikult tagasi tiksutud. Tänu tiksutamisele kandis tuul Mary villa alla ja sinna ma ei soovita kellelgi sattuda, kivi kivi otsas ja mitte väikesed.
Kella üheksaks oli kama kokku pakitud, natukene juttu puhutud ja suund kodu poole. Enne veel sai Jani juurest läbi põigatud, et oma Angulo 7' 8'' kätte saada. Eriti hästi veel ette ei kujuta kuidas 90 l lauaga hakkama saada, aga eks paistab.

6.mai Kloogarand

Lõpuks jälle vees, Kloogarand, tuul 5-10 m/s, sellist pagi ei ole varem saanud, kuid eks Kloogarand ole selle poolest ka kurikuulus. Kuna ilm oli mõnusalt päikseline ja soe, siis otsustasin ikka vette kobida. Esimese hooga kohe Laulasmaa poole ajama ja ikka nii täpiks kui võimalik, nagu vasikas kevadel - ongi ju kevad! Eks siis tuli veestart jälle meelde tuletada, aga õnneks on surf nagu jalgrattaga sõitmine, kui oled selgeks õppinud, siis enam ei unusta. Kuna puri oli 5,2, siis pagi veestarti eriti lihtsamaks ei teinud, kohati tundus, et peab hakkama nöörist sikutama, aga ego ei lubanud. Hoolimata kõigest, väga positiivne päev oli. Otsa Martini ees on küll süümekad, kuna ajasin ta kohale tuule jutuga, vane mees passis vit tunni jagu rannas, oodates minu kaldale tulekut, kuid kuna ma ei tundnud ta autot ära, siis lihtsalt sõitsin minema. Eks nüüd ole siis auto number alatiseks meeles.

27.oktoober Ristna

Käesoleva aasta sügistorme ikka andis oodata, kuid ega need tulemata jäänud. Neljapäeva hommikul kontrollisin igaks juhuks prognoosi ning Team Võsa kodulehekülge ja siis oli selge, et reedel tuleb suund Ristnasse võtta. Kuna Jan ja Kumari ei saanud töökohustustest vabaks, siis läksin Erlega kahekesti, oligi romantikat rohkem. Teele minnes sai ööbimine broneeritud Pihla tallu, mida julgen soovitada teistelegi. Elamine küll mingi super udupeen ei ole, aga selle eest on sõbralik pererahvas ning head moosid. Ööbimis kohta jõudsime kell 1 öösel, sellest hoolimata oli perenaine rõõmsalt vastas.
Hommik üllatas päiksepaistelise ilmaga ning ootustele vastava tugeva tuulega. Perenaiselt ostsime kaasa põldmarja ja porgandi moosi ning mõne aja pärast olimegi Ristnas - täpselt võistluse alguseks.
Tuul oli võrreldes hommikuga veelgi tõusnud ning järjest suuremad lained hakkasid randa rulluma. Otsisin Erlega parima võimaliku positsiooni võistluse jälgimiseks ning pildistamiseks ja seadsime ennast mugavalt sisse. Vaadates kuidas otse joones lainetesse söösteti, tekkis ka endal soov vette minna, kuid tõenäoliselt oleks see piirdunud abitute üritustega, sest lained olid ikka tõsised mäed. Kõrgeimad hüpped võisid küündida 5-6 meetri kõrgusele, vaatamist ja põnevust jagus kuhjaga.
Vaieldamatult on Ristna Eesti parim wave'i koht, kuid kurb on vaadata, mis moodi on imeilus koht lagastatud ning tõenäoliselt pöördumatult rikutud. See tõttu ma ei mõistagi, miks Paap Kõlaril lastakse antud kohas üldse tegutseda. Kuna me saame nautida ainult seda, mida meile Emake loodus annab - tuult ja laineid, siis peaks meie pühakohus olema suhtuda loodusesse säästlikult ja hoolivalt. Antud kohta peaks seega erilise hoolivuse ning austusega suhtuma.
-----
Pildil ...

15. oktoober Salmistu

Nüüd oli siis rõõmupäev... Laupäeval sain endale uued trapetsiaasad. Kuna eelmised olid kõige lühemad võimalikest, siis nüüd tuli võtta kõige pikemad võimalikest. Lisaks veel uus nöör ning konks, mugavamaks peale tõmbamiseks.
Kuigi magama sain pühapäeva vara-vara hommikul kell kolm, ärkasin tuulekohina peale kell pool üheksa. Selline ärkamine on üks väga mõnus tunne. Hommikune kohv, vähe untsu läinud praetud muna saiaga, telefoni kõne Janilt ning padavai kama järgi.
Algselt oli plaan minna Lohusallu, kuid tuul puhus kirdest ning see tõttu tundus Salmistu ainuõige valik. Asja tegi eriti motiveerivaks Jani privaatrand, mis on imeilus ning kuhu kontvõõras naljalt ligi ei pääse.
Nõks peale kella ühteteist sai juba rigama hakata. Antud lahesopp oli selleks eriti sobilik, kuna seal oli praktiliselt tuulevaikus, samas, 20 meetrit merle ning puhus 8-10 m/s tuul, päris monstrum lainetega. Jan, vana kala, pani kohe Pedassaare alla minema. Mul oli murdlainetega päris tükk tegu. Sõitma sai, kuid kuna ma ei olnud trapetsis ja aasades, siis lainelt hüppamine (loe: laud 10 cm õhus) lõppes tavaliselt kukkumisega. Lainetelt sain ikka korralikult räsida ning tulist ja kurja oli ka kaldale kuulda. Lõpuks surusin ennast tahtejaõuga trapetsisse ning siis selgus, et trapetsi aasad selgelt liiga pikad. Kuidagi sai küll nikerdatud, aga õige lugu see ei olnud. Kuid päev täitis siiski eesmärgi, jalad sain aasadesse. Nüüd tagantjärgi tundub see imelihtne, kindlasti oleks veelgi lihtsam, kui trapetsi aasad oleksid paraja pikusega.
Õhtul panin kama kuivama ning tänaseks juba korralikult ära pakitud, järgmist hooaega ootama.
... ja Jan, tubli poiss, pani täie hooga kaldasse, millele järgnes stiilipuhas katapult. Ise küll ei näinud, kuid Erle ja asjaosalise kirjeldused olid piisavalt värvikad :)
-----
Pildil sõber Jan...

9. oktoober Pirita

Kuna pühapäeval oli tüng ja prognoos lubas nädalaks vaikust, siis ei osanud sellist pauku kuskilt oodata. Jani kõne sundis pilgu aknast välja keerama ning see järel päevaplaanis korrektuure tegema. Lõnast kama katusele, koosolekud plaanitust lühemaks ning poole viiest siis Piritale.
Kohale jõudes avanes rõõmustav vaade, rand lohetajaid-surfajaid täis, tuul mõnusalt tugev - Pirit Topi katuse mõõdiku ajalugu vaadates, siis 9-10 m/s, suund NW. Egas midagi, kamad kokku ja vette. Purje rigades tundus, et sai jube hästi tehtud ehk eeldused kihutamiseks olemas. Kuid ega laines sõitmine pole siis ju sama mis Püünsis triibutamine. Kuidagi sain rannahooneni ära, sealt muuli juurde oli juba palju lihtsam. Uut kurssi võttes vaatasin, et puri alt kottis, samas pikenduse juurest kõik nii nagu peab. Egas midagi, suund kaldale. Kaldal selgus kurb tõsiasi, et mast topist väljas ehk kogu taglas tuleb lahti võtta ning rigamist uuesti alustada. No ja siis juhtus see mida kõige vähem tahad - alt peale tõmmates läks nöör puruks. Närv oli kohe päris must. Aga kus häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem. Jan ja Priit arvasid, et neil mingi nöör kuskil tagavaraks ikka on. Jani tagavarades tuhnides sain selle mida vaja. Kahjuks ei olnud tuul enam see mis alguses ning päevavalgus hakkas ka lõppema, seega tuli peatselt jälle maha tulla.
Lõpp kokkuvõttes oli positiivne - sai vähemalt vette.
-----
Pildil sõber Jan...