Nüüd oli siis rõõmupäev... Laupäeval sain endale uued trapetsiaasad. Kuna eelmised olid kõige lühemad võimalikest, siis nüüd tuli võtta kõige pikemad võimalikest. Lisaks veel uus nöör ning konks, mugavamaks peale tõmbamiseks.
Kuigi magama sain pühapäeva vara-vara hommikul kell kolm, ärkasin tuulekohina peale kell pool üheksa. Selline ärkamine on üks väga mõnus tunne. Hommikune kohv, vähe untsu läinud praetud muna saiaga, telefoni kõne Janilt ning padavai kama järgi.
Algselt oli plaan minna Lohusallu, kuid tuul puhus kirdest ning see tõttu tundus Salmistu ainuõige valik. Asja tegi eriti motiveerivaks Jani privaatrand, mis on imeilus ning kuhu kontvõõras naljalt ligi ei pääse.
Nõks peale kella ühteteist sai juba rigama hakata. Antud lahesopp oli selleks eriti sobilik, kuna seal oli praktiliselt tuulevaikus, samas, 20 meetrit merle ning puhus 8-10 m/s tuul, päris monstrum lainetega. Jan, vana kala, pani kohe Pedassaare alla minema. Mul oli murdlainetega päris tükk tegu. Sõitma sai, kuid kuna ma ei olnud trapetsis ja aasades, siis lainelt hüppamine (loe: laud 10 cm õhus) lõppes tavaliselt kukkumisega. Lainetelt sain ikka korralikult räsida ning tulist ja kurja oli ka kaldale kuulda. Lõpuks surusin ennast tahtejaõuga trapetsisse ning siis selgus, et trapetsi aasad selgelt liiga pikad. Kuidagi sai küll nikerdatud, aga õige lugu see ei olnud. Kuid päev täitis siiski eesmärgi, jalad sain aasadesse. Nüüd tagantjärgi tundub see imelihtne, kindlasti oleks veelgi lihtsam, kui trapetsi aasad oleksid paraja pikusega.
Õhtul panin kama kuivama ning tänaseks juba korralikult ära pakitud, järgmist hooaega ootama.
... ja Jan, tubli poiss, pani täie hooga kaldasse, millele järgnes stiilipuhas katapult. Ise küll ei näinud, kuid Erle ja asjaosalise kirjeldused olid piisavalt värvikad :)
-----
Pildil sõber Jan...
No comments:
Post a Comment