Mingi umbusk on hakanud tekkima igasuguste ilmaennustajate vastu. Eks see ole paratamatus, kui võtad puhkuse, lootuses sügistuultes ennast ribadeks sõita, kuid ilm paneb sulle tünga. Aga kui natukenegi lubatakse, siis on parem ikka valmis olla.
Kuna enne lõunat miski ei viidanud ennustuste täitumisele, siis väikse tünga kartusega sättisin ennast Püünsi poole teele. Kohale jõudes oli teeäärne tühi- selge, jälle null päev! Kuid kuna tuult lubas, siis otsustasin kama valmis seada. Aja möödudes tilkus juurde teisigi ning vette mineku ajaks oli tuul ka juba parajaks saanud. Hiljem Pirita TOPi katuse mõõdikut vaadates näitas tuult vahemikus 6,5-9 m/s ning suunda SW-W. Minusugusele algajale igati ok. Kuna eelmine nädal sain trapetsis sõidu selgeks, siis nüüd oli eesmärk jalad lõpuks ometi aasa saada. Soojenduseks mõned väiksed triibud edasi-tagasi ning siis juba asja kallale. Kui asi lihtsalt välja ei tule, siis peab vägisi saama. Teoorias tundub kõik lihtne: trapetsisse, esimene jalg aasa ning siis tagumine jalg aasa. Nii kui esimese jala aasa sain, keeras laud vastu tuult ära ning nullis kogu ürituse. Proovisin küll trapetsiaasasid taha poole nihutada, vältimaks vastu tuult liikumist, kuid tulutult. Ise arvan, et trapetsiaasad on liiga lühikesed, ehk õnnestub seda teooriat pühapäeval katsetada, ennustatakse ju piisavalt tuult, suund siis Ristnasse...
Päeva lõpuks võtsin suuna ka Aegnale, kuid väsimus oli juba kontides ning õe lapsed ootasid. Otsustasin lõpuni mitte pingutada ning otsa ümber keerata.
Viieks oli rahvast juba nii palju kogunenud, et terve teeäärne oli autosid täis, seega tasub tuule lootuses riskida. Hea laks korvab kõik mõtetud sõidud...
-----
Pildil sõber Jan...
No comments:
Post a Comment